Vereringeelundkond
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/ec/Blutkreislauf.png
Vereringeks nimetatakse vere liikumist organismis ning tema ülesandeks on siduda tervikuks kõik organismi osad. Inimesel on suletud vereringe, mis tagab toitainete ja hapniku transpordi kudedesse ning jääkainete kõrvaldamise rakkudest. Vere ringlusel on tähtis osa ka hormoonide, antikehade ning kaitsesüsteemi rakkude laialikandmisel ning pidev vere ringlemine aitab ühtlustada keha temperatuuri. Eriti tihedalt on vereringeelundkond seotud lümfisüsteemiga, hingamiselundkonnaga, seedeelundkonnaga ja sisenõrenäärmetega.
Inimese vereringe jaguneb suureks vereringeks ja väikeseks vereringeks ning ta koosneb südamest, verest ja veresoontest
Suur vereringe
Suureks vereringeks nimetatakse vere liikumisteed südamest kehasse ja sealt tagasi südamesse. Tema ülesandeks on varustada organismi kudesid verega.
Suur vereringe algab südame vasakust vatsakeses, mis paiskab hapnikurikka ehk arteriaalse vere inimese keha kõige suuremasse arterisse ehk aorti. Aordist lähtuvad arterid, mis hargnevad kord-korralt aina peenemateks soonteks, kuni lähevad üle kapillaaride võrgustikuks. Läbi kapillaaride seinte liiguvad hapnik ja toitained kudedesse, kudedest liiguvad jääkained, sealhulgas ka CO2 verre. Arteriaalne hapnikurikas veri muutub venoosseks vereks, mis mööda kapillaare liigub edasi peentesse veenidesse, mis ühinevad järjest suuremateks veenideks. Kogu kehast tulev venoosne veri suundub lõpuks läbi kahe õõnesveeni südame paremasse kotta.
Väike vereringe
Väikeseks ehk kopsuvereringeks nimetatakse vereringet, milles veri vabaneb kopsudes süsihappegaasist ja rikastub hapnikuga Tema ülesandeks on uuendada vere hapnikuvarusid, et varustada keharakke hapnikuga.
Väike vereringe algab südame paremast vatsakesest, mis kokku tõmbudes paiskab kehast tulnud hapnikuvaese venoosse vere kopsuarteritesse. Kopsudes jagunevad arterid peenikesteks kapillaarideks. läbi mille seinte vabaneb veri süsihappegaasist ja rikastub hapnikuga. Kopsudes toimub venoosse vere muutumine arteriaalseks.
VERESOONED
Veresooned on torujad elundid, mida mööda veri kehas liigub. Kõik veresooned kokku moodustavad veresoonkonna.
Veresooni on kolme põhilist liiki:
1. Arterid
2. Veenid
3. Kapillaarid
Pea meeles, et veri liigub igas soones ainult ühes suunas! Selle tagab vererõhk.
Vererõhk
Vererõhk on rõhk, mida veri avaldab veresoonte seintele. Seda tekitab südame vatsakeste kokkutõmme, mis vere arteritesse surub.
Ta sõltub paljudest teguritest:
Vererõhu mõõtmisel antakse alati kaks arvu: kõige kõrgem (ülemine vererõhk) ja kõige madalam (alumine vererõhk) rõhk arterites.
Ülemise ehk süstoolse vererõhu määrab ära südamest aorti paisatava vere rõhk veresoonte seintele.
Alumine ehk diastoolne vererõhk näitab südame lõõgastumisaegset rõhku veresoontes ja sõltub peamiselt veresoonte toonusest.
Tervel täiskasvanud inimesel on vererõhuväärtused <130/<85 mm Hg (millimeetrit elavhõbedasammast) ehk ülemine vererõhk on <130 millimeetrit ja alumine vererõhk <85 millimeetrit. Noortel inimestel on normaalseks vererõhuks 115-130/70-80 mm elavhõbedasammast.
Vererõhk muutub arterites vastavalt südame töö rütmile. Kui süda kokku tõmbub ja vere välja paiskab, suureneb vererõhk arterites. Kui südamelihased lõtvuvad, vererõhk langeb. Vererõhk on arterites kõige kõrgem kohe pärast südamelihaste kokkutõmmet ning kõige madalam pärast südamelihase lõõgastumist.
Veresoonkonna haigused
Hüpertoonia ehk kõrgvererõhktõbi on haigus, kus vererõhk on pikemat aega normist kõrgem. Kõrget vererõhku põhjustavad tavaliselt muutused veresoontes, eeskätt arterites. Kui veresoonte seinad on pidevalt pinge all või lubjastumise tõttu jäigastunud ja nende läbimõõt vähenenud, tõusebki organismis vererõhk.
Madal vererõhk ehk hüpotoonia on sageli inimese individuaalne eripära ega ole tervisele ohtlik, samas esineb ka haiglaslikke vorme Haiguslikku hüpotooniat võivad põhjustada kilpnäärmehaigused, suuremad verejooksud, ateroskleroos, samuti kahjustatud närvisüsteem, korrast ära ainevahetus ja aneemia. Madala vererõhu korral on tavaliselt kõige paremaks raviks aktiivne eluviis.
Infarkt on verevarustuse katkemine südame mingis piirkonnas, mille tagajärjel tekib südamelihasesse suurem või väiksem kahjustusala. Infarkti puhul tunneb inimene rinnus tugevat valusööstu ja sageli surmahirmu. Mida suurem on olnud verevarustuseta jäänud ala seda suuremad on ka südamelihase kahjustused.
Umbes 2/3-l inimestest tekivad nn. infarktieelseid sümptomid päevi või isegi nädalaid enne infarkti. Nendeks on:
Teadvusel inimene on rahutu, kahvatu, higistav, sõrmed ning huuled võivad olla sinakad ning nahk jahe.
Esineda võib nii vererõhu langust või vererõhu tõusu.
Insult on palju ohtlikum, kui seda on infarkt. Insuldi korral lõhkeb ajus veresoon, millest vaid 1/3 haigestunutest pääseb ilma kahjustusteta. 1/3 haigestunutest jääb püsipuudega ning 1/3 sureb.Insult tekkib väga äkki ning vajab kohest arstipoolset sekkumist.
Sümptomid tekivad äkki ning nendeks on:
Arterid
Arteriteks nimetatakse veresooni, mille ülesandeks on hapnikurikka vere kandmine südamest kudedesse.
Aordiks ehk tuiksooneks nimetatakse kõige jämedamat arterit. Ta saab alguse südame vasakust vatsakesest ning läheb hiljem üle järjest peenemateks arteriteks kuni lõpuks muutub kapillaarideks. Südame kokkutõmbel paisatakse aorti keskmiselt 50 – 60 cm³ kopsudes hapnikuga küllastatud verd. Aordi ülaosast (nn aordikaarest) lähtub kolm suurt peasse ja kätesse suunduvat arterit ning kaks südant verega varustavat pärgarterit, alaosast (rinna- ja kõhuaort) aga ka rindkeret ja alakeha verega varustavad arterid. Aordi seintes paiknevad erilised närvirakud – baroretseptorid – osalevad vererõhu regulatsioonis, andes infot piklikajju.
Arterite seinte paksus ja elastsus võimaldab neil suurt survet taluda ja venida, ühtlustades sellega vere liikumist.
Iga kord, kui süda kokku tõmbub ja vere suure jõuga soontesse surub, venivad südamelähedaste arterite seinad välja. Kui südamelihased lõtvuvad, tõmbuvad arterid jälle kokku. Kokku tõmbudes suruvad nad vere soontes edasi, südamest kaugemale. Arterite lõtvumist ja kokkutõmbumist – pulssi – on tunda seal, kus arterid on kehapinna lähedal, näiteks randme siseküljel või kaelal. Arterite pulsisagedus ja südame löögisagedus on ühesugused.
Mitmekihilise ehitusega arteri seina kaudu ümbritsevate kudedega ainevahetust ei toimu. Kõige suuremate arterite seina paksuse tõttu on nende enda rakkude verevarustuseks eraldi veresooned.
NB! Kui muidu voolab arterites hapnikurikas ehk arteriaalne veri, siis kopsuarterites voolab venoosne ehk hapnikuvaene veri!
Veenid
Veenideks nimetatakse veresooni, milles hapnikuvaene veri voolab elunditest südame suunas.
Nad erinevad arteritest eelkõige selle poolest, et veenide siseküljel on ühepoolsed klapid, mis lasevad verel liikuda vaid südame suunas. Lisaks sellele erinevusele, panevad keha lihaste kokkutõmbed panevad vere veenides liikuma.
Veenide seinad on pehmed ja õhukesed, kuid siiski mitmekihilised. Nende lihaskiht on õhem kui arteritel kuna nad ei pea vastu pidama nii suurele survele.
Jalgadel pindmiselt kulgevad veenid sisenevad jäsemete liitekohtades kehasse, ühinevad teistest organitest (kõhust ja vaagnast) suubuvate harudega ja koonduvad lõpuks üheks suureks alumiseks õõnesveeniks, mis suunab ringluses olnud vere tagasi südamesse.
Ülemisse õõnesveeni suubuvad veenid, mis tulevad peast, ülajäsemetest ja rinnakorvist.
Kapillaarid
Kapillaarideks ehk juussoonteks nimetatakse kõige peenemaid veresooni, mis on nähtavad ainult mikroskoobi all. Neid leidub tihedamalt intensiivse ainevahetusega kudedes, näiteks on neid südamelihases mitu korda rohkem, kui skeletilihastes, ning nende sein koosneb ainult ühest rakukihist mis hõlbustab nii gaasivahetust kui ka toit- ja jääkainete vahetust.
Ülesanded:
VERI
Veri on vedel sidekude, mis ringleb veresoontes. Veri koosneb vereplasmast ja selles hõljuvatest vererakkudest. Vererakud jagunevad punasteks vererakkudeks, valgeteks vererakkudeks ja vereliistakuteks.
Vere põhiline ülesanne on organismis ainete laialikandmine – gaasid (hapnik ja süsihappegaas), toitained (glükoos, valgud, rasvad, mineraalsoolad, vitamiinid jne), hormoonid jms ühendid.
Lisaks sellele:
Vereplasma on valkude vesilahus (ligikaudu 90% moodustub vesi), sisaldades toitaineid, hormoone, lahustunud mineraalsooli, jääkaineid.
Punased vererakud ehk erütrotsüüdid
Punased vererakud ehk erütrotsüüdid meenutavad kujult kaksiknõgusaid kettaid. Erütrotsüüdid on elastsed rakud, mis liiguvad ka kõige peenemates veresoontes. Algses arengujärgus on neil tuum olemas, kuid hiljem heidetakse see rakust välja, et mahutada rohkem hemoglobiini (Hemoglobiin moodustab erütrotsüütide kuivkaalust umbes 97%) Erütrotsüütide põhiülesanne on hapniku toimetamine kopsudest kudedesse ning punases luuüdis moodustub neid pidevalt juurde. Nende eluiga on kuskil 4 kuud, mille järel nad lagundatakse maksas.
Erütrotsüüdid moodustuvad punases luuüdis, mis asub luude käsnolluses. Umbes 20-aastastel on punast luuüdi põhiliselt reieluudes, õlavöötme luude ülemises kolmandikus ning kere ja pea luudes.
Hemoglobiin
Hemoglobiin on valk, mis seob hapnikku ning transpordib seda. See rauda sisaldav valk annabki verele punase värvuse. Hemoglobiini hulk võib organismis elu jooksul muutuda. Kui organismis on vähe hemoglobiini, tekib kehvveresus. Naistel langeb hemoglobiini tase ka raseduse korral. Tugev treenitus või veredopingu kasutamine aga suurendavad oluliselt hemoglobiini hulka. Rohkem hemoglobiini moodustub inimesel ka kõrgmäestikus viibimisel, et hõredast õhust paremini hapnikku omastada.
Valged vererakud
Valged vererakud ehk leukotsüüdid on amööbja kujuga, värvusetud, liikumisvõimelised ning tuumaga rakud mida tekib juurde luuüdis, lümfisõlmedes ja põrnas. Nende ülesandeks on võitlus organismi tunginud haigustekitajatega ja kehavõõraste rakkudega. Ühed kõige aktiivsemalt liikuvad leukotsüüdid on õgirakud, mis hävitavad haigustekitajaid tungides läbi veresoone seina. Selles kohas tekib punetus ja tõuseb ka temperatuur, tekib põletik. Põletiku korral suureneb organismis leukotsüütide arv.
Vereliistakud ehk trombotsüüdid
Vereliistakud ehk trombotsüüdid on kõige väiksemad vererakud. Nad on korrapäratu kujuga, värvusetud, liikumisvõimelised tuumata rakud. Nende ülesandeks osalemine vere hüübimisel, mis kaitseb organismi verekaotuse eest. Kui inimesel veri ei hüübi, on ta hemofiiliahaige.
Vere hüübimiseks liiguvad vereliistakud veresoone vigastuskohta ja nendest eralduvad ained, mis käivitavad hüübimiseks vajalike keemiliste reaktsioonide ahela. Reaktsioonide lõpptulemusena tekib ühend fibriin. Valgulised fibriinikiud moodustavad haavale tiheda võrgustiku, millesse takerduvad vererakud ja nii suletakse vigastatud koht.
Kui aga mingil põhjusel on veresoon seesmiselt vigastatud võib fibriinivõrgustik veresoone isegi sulgeda, moodustades trombi. Kui tromb ummistab veresoone, siis see organi osa, mida veresoon hapniku ja toitainetega varustas, tavaliselt sureb.
Veregrupid ja reesusfaktor
Inimeste vere iseloomustamiseks kasutatakse mitmeid süsteeme. Kõige laialdasemalt on levinud AB0 (vererühmad 0, A, B, AB) ja reesusrühmade (Rh-positiivne ja Rh-negatiivne) süsteemid. Vererühmade erinevus on tingitud erinevatest valkudest vere rakkude koostises. Vererühmade süsteeme tuleb kindlasti arvestada vereülekandel. Vereülekannet tehakse suure verekaotuse, verehaiguste või mürgituse korral ning selleks kasutatakse üldjuhul sama rühma verd, et vältida eri rühmade vererakkude kokkupuudet kuna vale vererühma vereülekanne võib põhjustada punavereliblede kokkukleepumist ja see võib lõppeda surmaga.
Inimest, kes annetab teisele inimesele oma verd, nimetatakse doonoriks.
Doonorlus on ladinakeelsest sõnast donare tuletatud mõiste, mis tähendab terve inimese (doonori) poolt oma eluskoe (vere) või organi vabatahtlikku loovutamist haigele (retsipiendile), kes seda vajab.
SÜDA
Süda on koonuse kujuline, seest õõnes lihaseline elund, mille välis- ja sisepindu katab sidekude.
Ta paikneb rindkere keskjoonest veidi vasakul pool kopsude vahel ning teda kaitseb luustunud rinnakorv. Samuti ümbritseb teda tihedast sidekoest südamepaun. Südamepauna õõs on täidetud vedelikuga, mis vähendab südame töötamisel tekkivat hõõrdumist.
Südame ehitus
Südames on lihaseline vahesein, mis jaotab südame kaheks pooleks- vasakuks ja paremaks ning need pooled pole omavahel ühenduses kuigi nad töötavad samaaegselt. Mõlemas pooles on olemas koda ja vatsake. Sellest järeldub, et inimese süda on neljaosaline.
Vatsakesed asetsevad kodade all. Südame vasakusse kotta suubuvad kopsuveenid ja paremasse kotta kehaveenid. Samuti on vasaku vatsakese lihased kõige paksemad kuna sealt pumbatakse veri üle terve organismi laiali. Kõige õhemadi lihased on kodadel, sest nende töö on suhteliselt kerge: kui nad kokku tõmbuvad, liigub veri neist edasi vaid vatsakestesse.
Kodade ja vatsakeste vahel on hõlmased südameklapid. Nende ülesanne on kindlustada, et veri liiguks AINULT kodast vatsakesse. Hõlmased südameklapid töötavad nagu ühele poole lahti käivad uksed. Kui koda kokku tõmbub, on klapid avatud ning veri liigub vatsakesse. Vatsakeste kokkutõmbel surub veri hõlmastele klappidele ning suleb need ja veri surutakse südamest välja veresoontesse.
Poolkuuklapid on vatsakeste ja neist lähtuvate veresoonte vahel. Ka nemad lasevad verel liikuda vaid ÜHES SUUNAS – südamest välja.
Pea meeles, et:
Kopsuveenid toovad kopsus hapnikuga rikastunud vere südamesse, seega südame vasakus pooles on alati hapnikurikas veri.
Kehaveenid seevastu toovad kehast südamesse hapnikuvaest verd, seega südame paremas pooles on alati hapnikuvaene veri.
Südame eripärad
Südamelihasel on mitu eripära. Üheks nendeks on tema kiud, mis on ristipidi vöödilised ja meenutavad skeletilihaste kiude, mitte silelihase omi. Südamelihase teine eripära on rütmiliselt kokku tõmbuda, sõltumatult välisärritustest.
Südame töötsükkel algab kodade kokkutõmbumisest, millele järgneb vatsakese kokkutõmme ning seejärel süda lõtvub. Lõtvumine võimaldab südamelihastele puhkust. Südamelihaste kokkutõmmet nimetatakse südamelöögiks.
Süda töötab terve elu, kui süda lakkab töötamast, on organism surnud.
Tegurid, mis mõjutavad südame tööd
Inimese südame löögisagedus sõltub paljudest tegurist. Näitena võib tuua treenituse, eripära ja ea.
Treenitus - Mida treenitum on organism, seda väiksem on kehalise pingutuse korral südamelöökide arv, sest süda suudab minutis lihtsalt rohkem verd vereringesse paisata. Näiteks treenitud sportlasel paiskab süda pingutuse korral minutis kehasse kuni 35 liitrit verd.
Iga - Imiku südame töö on umbes kaks korda kiirem kui täiskasvanul.
Eripära - Mõnel inimesel on loomuomane kiire südametöö, teisel on see jälle aeglasem.
Huvitavad ja olulised faktid
Inimese vereringe jaguneb suureks vereringeks ja väikeseks vereringeks ning ta koosneb südamest, verest ja veresoontest
Suur vereringe
Suureks vereringeks nimetatakse vere liikumisteed südamest kehasse ja sealt tagasi südamesse. Tema ülesandeks on varustada organismi kudesid verega.
Suur vereringe algab südame vasakust vatsakeses, mis paiskab hapnikurikka ehk arteriaalse vere inimese keha kõige suuremasse arterisse ehk aorti. Aordist lähtuvad arterid, mis hargnevad kord-korralt aina peenemateks soonteks, kuni lähevad üle kapillaaride võrgustikuks. Läbi kapillaaride seinte liiguvad hapnik ja toitained kudedesse, kudedest liiguvad jääkained, sealhulgas ka CO2 verre. Arteriaalne hapnikurikas veri muutub venoosseks vereks, mis mööda kapillaare liigub edasi peentesse veenidesse, mis ühinevad järjest suuremateks veenideks. Kogu kehast tulev venoosne veri suundub lõpuks läbi kahe õõnesveeni südame paremasse kotta.
Väike vereringe
Väikeseks ehk kopsuvereringeks nimetatakse vereringet, milles veri vabaneb kopsudes süsihappegaasist ja rikastub hapnikuga Tema ülesandeks on uuendada vere hapnikuvarusid, et varustada keharakke hapnikuga.
Väike vereringe algab südame paremast vatsakesest, mis kokku tõmbudes paiskab kehast tulnud hapnikuvaese venoosse vere kopsuarteritesse. Kopsudes jagunevad arterid peenikesteks kapillaarideks. läbi mille seinte vabaneb veri süsihappegaasist ja rikastub hapnikuga. Kopsudes toimub venoosse vere muutumine arteriaalseks.
VERESOONED
Veresooned on torujad elundid, mida mööda veri kehas liigub. Kõik veresooned kokku moodustavad veresoonkonna.
Veresooni on kolme põhilist liiki:
1. Arterid
2. Veenid
3. Kapillaarid
Pea meeles, et veri liigub igas soones ainult ühes suunas! Selle tagab vererõhk.
Vererõhk
Vererõhk on rõhk, mida veri avaldab veresoonte seintele. Seda tekitab südame vatsakeste kokkutõmme, mis vere arteritesse surub.
Ta sõltub paljudest teguritest:
- südamest aorti paisatava vere hulgast;
- veresoonte õõne suurusest;
- veresoonte elastsusest;
- ringleva vere hulgast;
- südame töö sagedusest;
- inimese vanusest – vanematel inimestel on vererõhk tavaliselt kõrgem kui noortel;
- jms teguritest.
Vererõhu mõõtmisel antakse alati kaks arvu: kõige kõrgem (ülemine vererõhk) ja kõige madalam (alumine vererõhk) rõhk arterites.
Ülemise ehk süstoolse vererõhu määrab ära südamest aorti paisatava vere rõhk veresoonte seintele.
Alumine ehk diastoolne vererõhk näitab südame lõõgastumisaegset rõhku veresoontes ja sõltub peamiselt veresoonte toonusest.
Tervel täiskasvanud inimesel on vererõhuväärtused <130/<85 mm Hg (millimeetrit elavhõbedasammast) ehk ülemine vererõhk on <130 millimeetrit ja alumine vererõhk <85 millimeetrit. Noortel inimestel on normaalseks vererõhuks 115-130/70-80 mm elavhõbedasammast.
Vererõhk muutub arterites vastavalt südame töö rütmile. Kui süda kokku tõmbub ja vere välja paiskab, suureneb vererõhk arterites. Kui südamelihased lõtvuvad, vererõhk langeb. Vererõhk on arterites kõige kõrgem kohe pärast südamelihaste kokkutõmmet ning kõige madalam pärast südamelihase lõõgastumist.
Veresoonkonna haigused
Hüpertoonia ehk kõrgvererõhktõbi on haigus, kus vererõhk on pikemat aega normist kõrgem. Kõrget vererõhku põhjustavad tavaliselt muutused veresoontes, eeskätt arterites. Kui veresoonte seinad on pidevalt pinge all või lubjastumise tõttu jäigastunud ja nende läbimõõt vähenenud, tõusebki organismis vererõhk.
Madal vererõhk ehk hüpotoonia on sageli inimese individuaalne eripära ega ole tervisele ohtlik, samas esineb ka haiglaslikke vorme Haiguslikku hüpotooniat võivad põhjustada kilpnäärmehaigused, suuremad verejooksud, ateroskleroos, samuti kahjustatud närvisüsteem, korrast ära ainevahetus ja aneemia. Madala vererõhu korral on tavaliselt kõige paremaks raviks aktiivne eluviis.
Infarkt on verevarustuse katkemine südame mingis piirkonnas, mille tagajärjel tekib südamelihasesse suurem või väiksem kahjustusala. Infarkti puhul tunneb inimene rinnus tugevat valusööstu ja sageli surmahirmu. Mida suurem on olnud verevarustuseta jäänud ala seda suuremad on ka südamelihase kahjustused.
Umbes 2/3-l inimestest tekivad nn. infarktieelseid sümptomid päevi või isegi nädalaid enne infarkti. Nendeks on:
- valud südame piirkonnas;
- hingeldus;
- väsimus.
Teadvusel inimene on rahutu, kahvatu, higistav, sõrmed ning huuled võivad olla sinakad ning nahk jahe.
Esineda võib nii vererõhu langust või vererõhu tõusu.
Insult on palju ohtlikum, kui seda on infarkt. Insuldi korral lõhkeb ajus veresoon, millest vaid 1/3 haigestunutest pääseb ilma kahjustusteta. 1/3 haigestunutest jääb püsipuudega ning 1/3 sureb.Insult tekkib väga äkki ning vajab kohest arstipoolset sekkumist.
Sümptomid tekivad äkki ning nendeks on:
- Ühe kehapoole nõrkus ehk halvatus;
- Ühe kehapoole tuimus;
- Kõnehäire;
- Väga tugev peavalu.
Arterid
Arteriteks nimetatakse veresooni, mille ülesandeks on hapnikurikka vere kandmine südamest kudedesse.
Aordiks ehk tuiksooneks nimetatakse kõige jämedamat arterit. Ta saab alguse südame vasakust vatsakesest ning läheb hiljem üle järjest peenemateks arteriteks kuni lõpuks muutub kapillaarideks. Südame kokkutõmbel paisatakse aorti keskmiselt 50 – 60 cm³ kopsudes hapnikuga küllastatud verd. Aordi ülaosast (nn aordikaarest) lähtub kolm suurt peasse ja kätesse suunduvat arterit ning kaks südant verega varustavat pärgarterit, alaosast (rinna- ja kõhuaort) aga ka rindkeret ja alakeha verega varustavad arterid. Aordi seintes paiknevad erilised närvirakud – baroretseptorid – osalevad vererõhu regulatsioonis, andes infot piklikajju.
Arterite seinte paksus ja elastsus võimaldab neil suurt survet taluda ja venida, ühtlustades sellega vere liikumist.
Iga kord, kui süda kokku tõmbub ja vere suure jõuga soontesse surub, venivad südamelähedaste arterite seinad välja. Kui südamelihased lõtvuvad, tõmbuvad arterid jälle kokku. Kokku tõmbudes suruvad nad vere soontes edasi, südamest kaugemale. Arterite lõtvumist ja kokkutõmbumist – pulssi – on tunda seal, kus arterid on kehapinna lähedal, näiteks randme siseküljel või kaelal. Arterite pulsisagedus ja südame löögisagedus on ühesugused.
Mitmekihilise ehitusega arteri seina kaudu ümbritsevate kudedega ainevahetust ei toimu. Kõige suuremate arterite seina paksuse tõttu on nende enda rakkude verevarustuseks eraldi veresooned.
NB! Kui muidu voolab arterites hapnikurikas ehk arteriaalne veri, siis kopsuarterites voolab venoosne ehk hapnikuvaene veri!
Veenid
Veenideks nimetatakse veresooni, milles hapnikuvaene veri voolab elunditest südame suunas.
Nad erinevad arteritest eelkõige selle poolest, et veenide siseküljel on ühepoolsed klapid, mis lasevad verel liikuda vaid südame suunas. Lisaks sellele erinevusele, panevad keha lihaste kokkutõmbed panevad vere veenides liikuma.
Veenide seinad on pehmed ja õhukesed, kuid siiski mitmekihilised. Nende lihaskiht on õhem kui arteritel kuna nad ei pea vastu pidama nii suurele survele.
Jalgadel pindmiselt kulgevad veenid sisenevad jäsemete liitekohtades kehasse, ühinevad teistest organitest (kõhust ja vaagnast) suubuvate harudega ja koonduvad lõpuks üheks suureks alumiseks õõnesveeniks, mis suunab ringluses olnud vere tagasi südamesse.
Ülemisse õõnesveeni suubuvad veenid, mis tulevad peast, ülajäsemetest ja rinnakorvist.
Kapillaarid
Kapillaarideks ehk juussoonteks nimetatakse kõige peenemaid veresooni, mis on nähtavad ainult mikroskoobi all. Neid leidub tihedamalt intensiivse ainevahetusega kudedes, näiteks on neid südamelihases mitu korda rohkem, kui skeletilihastes, ning nende sein koosneb ainult ühest rakukihist mis hõlbustab nii gaasivahetust kui ka toit- ja jääkainete vahetust.
Ülesanded:
- Ühendavad artereid veenidega.
- Nendes voolab veri väga aeglaselt.
- vere ja keharakkude vahel ainete vahetus.
VERI
Veri on vedel sidekude, mis ringleb veresoontes. Veri koosneb vereplasmast ja selles hõljuvatest vererakkudest. Vererakud jagunevad punasteks vererakkudeks, valgeteks vererakkudeks ja vereliistakuteks.
Vere põhiline ülesanne on organismis ainete laialikandmine – gaasid (hapnik ja süsihappegaas), toitained (glükoos, valgud, rasvad, mineraalsoolad, vitamiinid jne), hormoonid jms ühendid.
Lisaks sellele:
- Tagab organismi kaitse – selle eest hoolitsevad leukotsüüdid, viiruste ja mikroobide vastu moodustunud antikehad, vere hüübimises osalevad ühendid ja vere kindlat koostist säilitavad süsteemid.
- Aitab ühtlustada organismi kindlat temperatuuri.
- On organismis siduvaks koeks.
Vereplasma on valkude vesilahus (ligikaudu 90% moodustub vesi), sisaldades toitaineid, hormoone, lahustunud mineraalsooli, jääkaineid.
Punased vererakud ehk erütrotsüüdid
Punased vererakud ehk erütrotsüüdid meenutavad kujult kaksiknõgusaid kettaid. Erütrotsüüdid on elastsed rakud, mis liiguvad ka kõige peenemates veresoontes. Algses arengujärgus on neil tuum olemas, kuid hiljem heidetakse see rakust välja, et mahutada rohkem hemoglobiini (Hemoglobiin moodustab erütrotsüütide kuivkaalust umbes 97%) Erütrotsüütide põhiülesanne on hapniku toimetamine kopsudest kudedesse ning punases luuüdis moodustub neid pidevalt juurde. Nende eluiga on kuskil 4 kuud, mille järel nad lagundatakse maksas.
Erütrotsüüdid moodustuvad punases luuüdis, mis asub luude käsnolluses. Umbes 20-aastastel on punast luuüdi põhiliselt reieluudes, õlavöötme luude ülemises kolmandikus ning kere ja pea luudes.
Hemoglobiin
Hemoglobiin on valk, mis seob hapnikku ning transpordib seda. See rauda sisaldav valk annabki verele punase värvuse. Hemoglobiini hulk võib organismis elu jooksul muutuda. Kui organismis on vähe hemoglobiini, tekib kehvveresus. Naistel langeb hemoglobiini tase ka raseduse korral. Tugev treenitus või veredopingu kasutamine aga suurendavad oluliselt hemoglobiini hulka. Rohkem hemoglobiini moodustub inimesel ka kõrgmäestikus viibimisel, et hõredast õhust paremini hapnikku omastada.
Valged vererakud
Valged vererakud ehk leukotsüüdid on amööbja kujuga, värvusetud, liikumisvõimelised ning tuumaga rakud mida tekib juurde luuüdis, lümfisõlmedes ja põrnas. Nende ülesandeks on võitlus organismi tunginud haigustekitajatega ja kehavõõraste rakkudega. Ühed kõige aktiivsemalt liikuvad leukotsüüdid on õgirakud, mis hävitavad haigustekitajaid tungides läbi veresoone seina. Selles kohas tekib punetus ja tõuseb ka temperatuur, tekib põletik. Põletiku korral suureneb organismis leukotsüütide arv.
Vereliistakud ehk trombotsüüdid
Vereliistakud ehk trombotsüüdid on kõige väiksemad vererakud. Nad on korrapäratu kujuga, värvusetud, liikumisvõimelised tuumata rakud. Nende ülesandeks osalemine vere hüübimisel, mis kaitseb organismi verekaotuse eest. Kui inimesel veri ei hüübi, on ta hemofiiliahaige.
Vere hüübimiseks liiguvad vereliistakud veresoone vigastuskohta ja nendest eralduvad ained, mis käivitavad hüübimiseks vajalike keemiliste reaktsioonide ahela. Reaktsioonide lõpptulemusena tekib ühend fibriin. Valgulised fibriinikiud moodustavad haavale tiheda võrgustiku, millesse takerduvad vererakud ja nii suletakse vigastatud koht.
Kui aga mingil põhjusel on veresoon seesmiselt vigastatud võib fibriinivõrgustik veresoone isegi sulgeda, moodustades trombi. Kui tromb ummistab veresoone, siis see organi osa, mida veresoon hapniku ja toitainetega varustas, tavaliselt sureb.
Veregrupid ja reesusfaktor
Inimeste vere iseloomustamiseks kasutatakse mitmeid süsteeme. Kõige laialdasemalt on levinud AB0 (vererühmad 0, A, B, AB) ja reesusrühmade (Rh-positiivne ja Rh-negatiivne) süsteemid. Vererühmade erinevus on tingitud erinevatest valkudest vere rakkude koostises. Vererühmade süsteeme tuleb kindlasti arvestada vereülekandel. Vereülekannet tehakse suure verekaotuse, verehaiguste või mürgituse korral ning selleks kasutatakse üldjuhul sama rühma verd, et vältida eri rühmade vererakkude kokkupuudet kuna vale vererühma vereülekanne võib põhjustada punavereliblede kokkukleepumist ja see võib lõppeda surmaga.
Inimest, kes annetab teisele inimesele oma verd, nimetatakse doonoriks.
Doonorlus on ladinakeelsest sõnast donare tuletatud mõiste, mis tähendab terve inimese (doonori) poolt oma eluskoe (vere) või organi vabatahtlikku loovutamist haigele (retsipiendile), kes seda vajab.
SÜDA
Süda on koonuse kujuline, seest õõnes lihaseline elund, mille välis- ja sisepindu katab sidekude.
Ta paikneb rindkere keskjoonest veidi vasakul pool kopsude vahel ning teda kaitseb luustunud rinnakorv. Samuti ümbritseb teda tihedast sidekoest südamepaun. Südamepauna õõs on täidetud vedelikuga, mis vähendab südame töötamisel tekkivat hõõrdumist.
Südame ehitus
Südames on lihaseline vahesein, mis jaotab südame kaheks pooleks- vasakuks ja paremaks ning need pooled pole omavahel ühenduses kuigi nad töötavad samaaegselt. Mõlemas pooles on olemas koda ja vatsake. Sellest järeldub, et inimese süda on neljaosaline.
Vatsakesed asetsevad kodade all. Südame vasakusse kotta suubuvad kopsuveenid ja paremasse kotta kehaveenid. Samuti on vasaku vatsakese lihased kõige paksemad kuna sealt pumbatakse veri üle terve organismi laiali. Kõige õhemadi lihased on kodadel, sest nende töö on suhteliselt kerge: kui nad kokku tõmbuvad, liigub veri neist edasi vaid vatsakestesse.
Kodade ja vatsakeste vahel on hõlmased südameklapid. Nende ülesanne on kindlustada, et veri liiguks AINULT kodast vatsakesse. Hõlmased südameklapid töötavad nagu ühele poole lahti käivad uksed. Kui koda kokku tõmbub, on klapid avatud ning veri liigub vatsakesse. Vatsakeste kokkutõmbel surub veri hõlmastele klappidele ning suleb need ja veri surutakse südamest välja veresoontesse.
Poolkuuklapid on vatsakeste ja neist lähtuvate veresoonte vahel. Ka nemad lasevad verel liikuda vaid ÜHES SUUNAS – südamest välja.
Pea meeles, et:
Kopsuveenid toovad kopsus hapnikuga rikastunud vere südamesse, seega südame vasakus pooles on alati hapnikurikas veri.
Kehaveenid seevastu toovad kehast südamesse hapnikuvaest verd, seega südame paremas pooles on alati hapnikuvaene veri.
Südame eripärad
Südamelihasel on mitu eripära. Üheks nendeks on tema kiud, mis on ristipidi vöödilised ja meenutavad skeletilihaste kiude, mitte silelihase omi. Südamelihase teine eripära on rütmiliselt kokku tõmbuda, sõltumatult välisärritustest.
Südame töötsükkel algab kodade kokkutõmbumisest, millele järgneb vatsakese kokkutõmme ning seejärel süda lõtvub. Lõtvumine võimaldab südamelihastele puhkust. Südamelihaste kokkutõmmet nimetatakse südamelöögiks.
Süda töötab terve elu, kui süda lakkab töötamast, on organism surnud.
Tegurid, mis mõjutavad südame tööd
Inimese südame löögisagedus sõltub paljudest tegurist. Näitena võib tuua treenituse, eripära ja ea.
Treenitus - Mida treenitum on organism, seda väiksem on kehalise pingutuse korral südamelöökide arv, sest süda suudab minutis lihtsalt rohkem verd vereringesse paisata. Näiteks treenitud sportlasel paiskab süda pingutuse korral minutis kehasse kuni 35 liitrit verd.
Iga - Imiku südame töö on umbes kaks korda kiirem kui täiskasvanul.
Eripära - Mõnel inimesel on loomuomane kiire südametöö, teisel on see jälle aeglasem.
Huvitavad ja olulised faktid
- Inimese süda on umbes rusikasuurune (südame mass on ligikaudu 0,5% kehamassist, seega umbes 300g).
- Vaatamata sellele, et süda on suhteliselt väike, läbib seda ööpäevas kuni 9000 liitrit verd.
- Rahulolekus lööb täiskasvanud inimese süda keskmiselt 60-70 korda minutis ja vasak vatsake paiskab ühe löögiga kehasse umbes 70 cm3 verd (5-6l minutis).
- Aastas lööb süda umbes 30 miljonit korda.
- Südame talitusliiku seisundit saab kontrollida EKG ehk elektrokardiogrammi ja/või koormustestiga.
